Kui mäng läheb tööle …

marta48Mul on palju sõpru, kes on lapsed, aga ka palju neid, kes on olnud kunagi lapsed. Kõik nad on või on olnud kunagi uudishimulikud, mängulustilised ja tundnud siirast rõõmu olemas olemisest. Mäng on väikese inimese töö. Mäng on kodus, liivakastis, lasteaias. Ühel päeval läheb mäng kooli, aga koolis on teistmoodi. Mäng läheb kirikusse, aga ka seal on teistmoodi. Mäng läheb tööle … ! Mängulusti ja rõõmu on jäänud vähemaks, hirmu ja ebakindlust on tulnud juurde. Kuhu kadus lapsepõlv, uudishimu, mängulust? Ja mis on saanud siirast olemas olemise rõõmust?!

Lapsena enamus teavad, kelleks nad saada tahavad? Kes kosmonaudiks, kes õpetajaks või  autojuhiks. Need on suht vanaaja unistused, tänapäeval tahetakse rohkem saada  kuulsaks. See ei ole iroonia, vaid nii on. Mängud on muutunud, aga unistus “Kui ma suureks saan, siis ma tahan saada …” on ikka olemas. See elab lastes ja kandub üle mängudesse. Olen kuulnud palju toredaid lugusid, kuidas usklike perede lapsed mängisid laulatusi ja matuseidki. Kuidas mõni linnuke sai “kiriklikult” maha maetud või lemmikloom, kes oli hinge heitnud. Laps mängib ja kogeb päriselt, mida tähendab olla laulatusel õnnelik ja matusel kurb. Kui ta suureks saab, siis ta teab, mis tunne see on. Õnnelik on ikka väga õnnelik ja kurb on ikka väga kurb. Need on suureks kasvamise unistused ja mängud, kus tahetakse saada nii suureks, et olla päriselt autojuht või  õpetaja. Enamasti on need kosmonaudid ja õpetajad juba suureks kasvanud. Mitmedki “lapspastorid” on nüüd päriselt pastorid, paljud tol ajal “mängulaulatud” on päriselt abielus ja küllap on käidud ka päriselt matustel, aga sellest me väga ei taha rääkida, sest valus on ja ei oska ka. Ehk on liiga vähe mängitud “matusemänge”. Mängides on kadunud lapsepõlv ja on saanud päris elu, mida nii suure õhinaga on oodatud.

Üks mu sõpradest rääkis kord, et temal oli lapsena selge veendumus sellest, et tal on siin maailmas kindel ülesanne täita, mida mitte keegi teine täita ei saa. Nii põnev, meenus kohe “Sõrmuste isand” ja “Lõvi, nõid ja riidekapp”. Kui ma nüüd vaatan kõike seda, mida ta teeb ja on juba teinud, siis oli see ikka väga hea teadmine, mis sest, et ta ise ei teadnudki veel, mida ta tegelikult tegema hakkab. Ja mis sellest, et mõned ütlevad, et asendamatuid inimesi ei ole. Kui on õige aeg ja koht ja see kindel teadmine, et sa teed seda, mida keegi teine teha ei saa, siis oled ma sa ju asendamatu. Kui sa täidad seda kutset, mis sul sel hetkel on, siis oledki sa selles kohas, kus oled asendamatu. Sa oled kellegi ema või isa ja sa oledki asendamatu. Olles kellegi laps, siis oled sa väga selgelt asendamatu. Kui sa oled pühapäevakooli õpetaja, siis selles hetkes ja kohtumises lapsevga oled sa kindlasti asendamatu. Kui sa täidad Jumala kutset sulle antud ajas ja kohas, siis oledki asendamatu selles kohas ja ajas ja nendes kohtumistes.

Ma vaatan, imetlen ja kadestan neid väikseid lapsi, kes tahavad nii väga suureks saada, sest neil ongi mingi tähtis ülesanne siin maailmas vaja täita. Olgugi, et alguses läbi mängu, aga kuidas siis teisiti. Ma vaatan millise kirega nad seda teevad ja kardan sekkuda suure inimesena, sest ma võin ära lõhkuda nende unistused. Ma pean ikka ja jälle paluma endale tarkust ja seda lapseliku meelt, et julgeks istuda maha nende kõrvale tunda rõõmu olemas olemisest ja mängida nagu laps, et teada saada, mis on see tähtis ülesanne siin maailmas, mida keegi teine täita ei saa.

Marta

TAGASI