Miks ma teen seda …

marta50-kuss…, mida ma teen? No et miks ma olen pühapäevakooliõpetaja? Vahel on mul tunne, et minult oodatakse, et ma õpetaksin “kõik lapsed heaks”. Ja siis ma istun maha ja mõtlen. Kas minu teenimistöö eesmärk on siis see, et Miku oleks “hea laps” või et Miku õpiks tundma Jumalat? No vot sellised mõtted mul täna. Vahel mulle endale tundubki, et ma pidevalt tegelen sellega, et lapsed oleksid head ja tahaplaanile jääb see, et nad tunneksid Jumalat. Ja üleüldse, kas need ongi vastandid?

Mulle meenub, kuidas üks pastor ütles, et las aga kõik tulevad kogudusse. Tulgu oma pahedega ja veel suuremate pahedega, oma iseloomuvigadega ja kõige muuga. Minu asi ei ole neid muuta, vaid minu asi on neid armastada ja lasta Jumalal teha oma tööd nende juures. Vahel aga tahan ma ise nad nii öelda korda teha ja siis alles Jumalae üle anda. No mul et ei oleks piinlik Jumala ees. Aga mõistlik oleks ju kohe nad Jumala kätte usaldada ja nende eest palvetada, sest ega keegi, kes võitleb oma pahede või iseloomuvigadega ole selle üle õnnelik ja ega see teda ka õnnelikumaks tee, kui ma talle seda koguaeg meelde tuletan, kui vigane ta on ja ta peab muutuma.

Küsisin lastelt, et mida on vaja, et saada taevasse. Nad vastasid, et peab olema hea, kenasti käituma, hästi õppima no ja kuskil tuli ka see, et uskuma Jeesust. Huvitav, miks on laste vastused rohkem “hea laps” olemisega seotud kui Jumala tundmisega? Küllap on sellel mingi pedagoogiline seletus, aga  kas ma äkki ei tegele pühapäevakoolis liiga palju iseloomu kasvatamisega ehk “hea laps” olemisega ja moraaliküsimustega ja vähem sellega, et aidata lapsel luua isikliku jumalasuhet läbi piiblilugude. Mida ma peaksin tegema siis teisiti, et lastel tekiks loomulik soov õppida seda, mida Jumal neilt ootab. Näiteks see, et tuleb üksteiselt andeks paluda ja andeks anda. Seda esimest õpetavad paljud oma lastele, aga millegipärast kasvades läheb see andeks palumine järjest raskemaks. Miks? Aga võib olla sellepärast, et ei õpetata nii palju andeks andma. Aga ma tean, et andeks peab andma sellepärast, et Jumal on alati valmis andestama meile. Ja kui ma seda tean ja seda ka lastele räägin, siis on andeks palumine ja andmine kuidagi kergem ja loomulikum. Ja muidugi kuulub siia juurde oma südamerahu ja teistest lugupidamine. Kõik kiiduväärt inimlikud omadused on Jumala peegeldus. Kui fookuses on Jumal, siis lähevad mõned asjad nagu iseenesest paika. Jumal ei ole ju huvitatud ainult sellest, kuidas inimesed käituvad, vaid ka sellest kuidas inimene vastab talle ja tema päästeplaanile oma elus.

Ei ole tähtis, millised on lapsed. Jumal tahab neid kasutada ja just nii nagu tema seda arvab ja ta on usaldanud mind, et ma võin olla nende laste sõber ja kaasteeline no või ka õpetaja. Kõigepealt on vaja tunda Jumalat ja küll siis muutub iseloom ja kujuneb ka hoolivam suhtumine kõigesse. See on parim piibellik lähenemine mitte vastupidi, et fiksin kõik lapsed ära ja siis nad õpivad Jumalat tundma. Eks sama kehti ka täiskasvanute puhul.

Ehk ongi targem õpetada tundma Jumalat, keda ma ise tunnen ja siis neist saavadki “head lapsed”. Keegi tark on öelnud, et alguses õpivad nad tundma mind, siis minu Jumalat ja alles siis minu Raamatut.

Marta

TAGASI